Meil kõigil on rollid.
Töö juures üks.
Kodus teine.
Suhetes kolmas.
See on täiesti normaalne ja isegi vajalik — rollid aitavad meil aru saada, mida meist oodatakse ja kuidas erinevates olukordades toimida.
Aga vahel juhtub midagi märkamatut.
Roll ei jää enam rolliks. See hakkab tasapisi määrama seda, kes sa oled.
Mitte ainult seda, mida sa teed, vaid ka seda, kuidas sa räägid, mida sa ütled ja mida sa ütlemata jätad. Ja ühel hetkel sa ei mõtle enam, kas see kõik on päriselt sina. Sa lihtsalt täidad oma rolli.
Näiteks kujuta ette inimest, kes on tööl harjunud olema alati rahulik, lahendustele orienteeritud ja emotsionaalselt vaoshoitud. See töötab hästi. Teda hinnatakse, temale saab loota. Aga mingil hetkel märkab ta, et ka kodus ei oska ta enam päriselt lõdvestuda. Isegi lähedastes vestlustes jääb ta samasse “kontrollitud” versiooni iseendast. Mitte sellepärast, et ta nii tahaks — vaid sellepärast, et ta ei oska enam teisiti olla.
Sest ta on nii harjunud.
Sest nii on lihtsam.
Ja ausalt — see ei tundugi alguses halb. Vastupidi, see toimib. Elu liigub, asjad saavad tehtud, suhted püsivad.
Aga kuskil selle kõige all tekib tasapisi teine tunne. Nagu midagi ei ole päris õige.
Sa ei oska täpselt öelda, mis, aga lihtsalt ei tunne end enam täiesti iseendana.
Kõrvalt vaadates on kõik hästi. Aga sina tead, et midagi ei ole enam päris.
Nagu sa elaksid elu, mis kunagi sobis sulle, aga enam ei sobi.
Ja see on tavaliselt koht, kus tasub korraks peatuda.
Mitte rolli juures — vaid selle juures, kes sa oled ilma selleta.
Enamik meist ei oska sellele küsimusele vastata.
Mitte sellepärast, et me ei tea, vaid sellepärast, et me pole kunagi pidanud seda endalt päriselt küsima. Me oleme nii harjunud oma rollidega, et olemegi nendeks saanud.
Tubli töötaja.
Ohverdav ema.
Rahulik kannataja.
Arusaaja.
Toetaja.
Need sildid annavad tähenduse, aga samal ajal ka piirid.
Roll on mugav. Rollis olles ei pea sa päriselt kohal olema. Sa ei pea küsima keerulisi küsimusi ega võtma täielikku vastutust selle eest, mida sa tegelikult tahad. Sa täidad lihtsalt seda osa, mida maailm sinult ootab.
Aga mugavusel on hind.
See hind on sinu elujõud. Me kulutame tohutult energiat, et mahtuda rollidesse, mis ei pruugi enam meiega päriselt sobida. Me proovime olla “piisavalt head” ja “õiged”, kuni lõpuks oleme lihtsalt väsinud. Mitte sellepärast, et meil oleks liiga palju teha, vaid sellepärast, et me oleme liiga kaua olnud keegi, kes me enam ei ole.
Mingil hetkel ei saa sa enam aru, kus lõpeb roll ja algad sina.
Sa elad järjest rohkem selle järgi, mis “peaks” olema, ja kaotad kontakti sellega, mis on päris. Sa tead oma ametinimetust paremini kui iseennast. Sa oskad kirjeldada oma kohustusi, aga mitte seda, mis su silma päriselt särama paneb.
See ongi see koht, kus tasub endalt küsida: kes ma olen, kui ma ei ole oma amet, oma suhe ega oma kohustuste nimekiri?
Sa ei pea kohe vastust teadma.
Aga sa ei saa seda küsimust lõputult edasi lükata.
Sest mingil hetkel ei ole enam küsimus selles, kes sa olla võiksid — vaid selles, kas sa julged olla see, kes sa tegelikult oled.
