Blogi inimestele, kes on väsinud iseenda mõtetesse kinni jäämisest ja tahavad lõpuks aru saada, mis neid tegelikult tagasi hoiab.
„Ei, aitäh, ma saan ise.“ Ma ei tea, kui palju kordi ma olen seda lauset ise öelnud ja kui palju kordi olen kuulnud teisi seda ütlemas. „Ma saan ise“ on nii automaatne vastus, millega me kinnitame maailmale ja võib-olla kõige rohkem iseendale, et me saame hakkama. Me ütleme seda siis,
Kõige ohtlikum koht elus ei ole tavaliselt kriis. Kriisis on vähemalt selge, et midagi ei saa enam samamoodi jätkuda. Midagi põleb. Midagi laguneb. Midagi nõuab tähelepanu. Palju salakavalam on see vahepealne koht. See, kus kõik on piisavalt hästi. Arved saavad makstud. Töö ei ole otseselt halb. Suhe toimib. Päevad mööduvad
„Ma kardan, et mu valge pluus saab mustaks.“ „Ma kardan, et homme hakkab sadama.“ „Ma kardan, et kohv läheb külmaks enne, kui seda juua jõuan.“ Kas sa oled ka tähele pannud, kui tihti me ütleme: „Ma kardan“? Olen tabanud end mõttelt, et me kasutame seda sõna vahel nii muuseas ja
„Tubli laps.“ See kõlab nagu kompliment. Aga võib-olla on see ka esimene hetk, kus me õpime, et armastus ja heakskiit tuleb välja teenida. Tuba peab olema korras. Taldrik tühjaks söödud. Hinded head. Ole viisakas. Ole tubli. Lapsena tundub see normaalne. Me kõiki tahame tunda, et meie üle ollakse uhked, et
Sa istud köögilaua taga, seljas see vana mugav pusa, mis on natuke välja veninud. Juuksed lohakalt krunnis ja silmad veel unest paistes. Sinu ees on taldrik leivapuruga ja kraanikausis ootab eilne must pott. Kõik tundub kuidagi raske ja tuim. Ja siis sa haarad oma telefoni. Kolme sekundiga oled sa kellegi
Vahel ei ole probleem selles, et sa ei tea, mida valida, vaid selles, et ükski valik ei tundu õige. Oled sa kunagi seisnud poeriiuli ees ja tundnud, et aju jookseb täiesti kokku, sest sa ei suuda valida seda ühte õiget teepakki või šokolaadi? Kõrvaltvaatajale võib see tunduda tühine või isegi
Sa seisad liftis ja vaatad, kuidas korruse numbrid ekraanil kahanevad. Su õlad on ikka veel pinges, telefon peopesas soe, ja peas ketravad ikka veel need samad laused, mida oleksid pidanud koosolekul ütlema. Need õiged argumendid, mis tulid sulle pähe alles liiga hilja. Sina ju nägid seda olukorda selgelt. Sinu jaoks
Sa võtad õhtul kingad jalast, paned telefoni hääletu peale ja istud lõpuks köögilaua taha. Korter on vaikne. Kusagil undab nõudepesumasin. Su hääl on ikka rahulik ja kontrollitud. Sa vastad küsimustele nagu koosolekul. Sa kuulad, aga poole tähelepanuga, nagu otsiksid alateadlikult jälle mingit lahendust. Isegi vaikuses oled sa valmis reageerima. Su
Mõtle hetkeks oma hommikusele sisekõnele. Kui äratuskell heliseb, mis on su esimene mõte? Tõenäoliselt mitte:„Tahan tõusta ja särada. Milline imeline päev.“ Pigem midagi sellist:„Pean tõusma. Mul on vaja minna. Ei tohi edasi magada.“ Sõnad, millega sa endaga räägid, loovad su tunde Need mõtted on nii tavalised, et sa ei pane
Kadri Cabbaraoglu
Sa elad nii, nagu aega oleks lõputult.
Ja sul on alati mingi lugu, mille taha peita — miks mitte täna, miks mitte veel.
Ma kirjutan selleks, et panna need lood korraks pausile ja vaadata, mis seal taga tegelikult on.
Sest võib-olla ei ole sul midagi puudu.
Võib-olla sa lihtsalt hoiad ennast tagasi ega ela nii, nagu sa tegelikult tahaksid.
Kirjutan sulle aeg-ajalt, kui on midagi päriselt jagamist väärt.
Vahel ka seda, mis blogisse ei jõua.
