„Tubli laps.“
See kõlab nagu kompliment.
Aga võib-olla on see ka esimene hetk, kus me õpime, et armastus ja heakskiit tuleb välja teenida.
Tuba peab olema korras. Taldrik tühjaks söödud. Hinded head.
Ole viisakas. Ole tubli.
Lapsena tundub see normaalne. Me kõiki tahame tunda, et meie üle ollakse uhked, et meid märgatakse ja armastatakse.
Ainult et see tubli olemine ei jää lapsepõlve. See kasvab märkamatult koos meiega üles.
Me kolime oma kodudesse, loome suhteid, ehitame karjääri, aga mingi osa meist elab ikka edasi selle sama vana uskumuse järgi: ma pean olema tubli, et olla väärt armastust ja heakskiitu.
Tee rohkem.
Ole produktiivsem.
Ära raiska aega.
Ole parem versioon iseendast.
Ja kui sa oled kõik ära teinud, siis tekib tunne, et äkki peaks igaks juhuks veel natuke pingutama.
Tubli inimene ärkab vara. Vastab kiiresti. Leiab aega trenniks. Sööb õigesti. On tänulik. Areneb pidevalt edasi.
Ja ühel hetkel muutub see nii tavaliseks, et sa ei märkagi enam, kui väsinud sa tegelikult oled.
Sa vastad meilidele keset filmi vaatamist. Tunned süüd puhkamise pärast. Võtad telefoni kätte kohe, kui tekib vaba hetk.
Sa ei oska enam lihtsalt olla.
Sest kuskil sügaval sisimas on tunne, et kui sa korraks seisma jääd, siis äkki sa ei olegi enam piisavalt tubli.
Mida rohkem me oma väärtust saavutuste külge seome, seda lihtsam on iseennast ära kaotada.
Tublidus ise ei ole probleem.
Tahtmises kasvada, luua ja hästi teha ei ole midagi halba. See on elujõud.
Oluline on hoopis see, miks sa midagi teed. Kas sellepärast, et see on sulle päriselt oluline? Või sellepärast, et sa kardad seda rahutust, mis tekib siis, kui sa ei ole parasjagu kasulik, tubli või produktiivne?
Päris tublidus ei ole see, kui sa suudad kõik asjad ära teha ja kõigile meeldida.
Päris tublidus on vahel hoopis see, kui sa valid iseenda – isegi siis, kui keegi teine võib pettuda. Kui sa lubad endal puhata ilma süütundeta, jätad pooleli midagi, mis sind enam ei rõõmusta, ja otsustad olla lihtsalt inimene, mitte projekt.
Sest mõtle korraks: kellele sa seda üldse tõestad? See nähtamatu publik, kelle heakskiitu sa taga ajad, on sageli lihtsalt su enda peas. Keegi teine ei pea su punktitabelit. Ainult sina ise.
Elu, mis on päriselt sinu oma, ei näe alati perfektne välja. Seal on vahel sassis köök. Vastamata kirjad. Väsinud hommikud. Päevad, kus sa ei arene ega optimeeri ennast. Ja võib-olla just sinna mahubki lõpuks rohkem seda päris elu.
Mis siis, kui sa prooviksid täna olla natuke „ebatubli“?
„Tubli, et sa panid täna arvuti kinni ja läksid varem magama.“
„Tubli, et sa ütlesid ei.“
„Tubli, et sa ei surunud ennast enam sinna, kuhu sa ammu ei mahu.“
Võib-olla lõpuks ei ole kõige olulisem see, mitu asja sa jõudsid ära teha. Võib-olla loeb hoopis see, kas sa ise jäid kõige selle keskel alles.
Ole täna natuke „ebatubli“.
