“Tubli laps.”
See kõlab nagu kompliment.
Kuid see on see hetk, kus me õpime esimest korda seostama oma väärtust oma tegudega. Meile meeldib uskuda, et see on lihtsalt tunnustus, aga selle taha hakkab vaikselt kujunema uskumus, et armastus ja heakskiit tuleb välja teenida.
Sa oled väärtuslik ainult siis, kui tuba on korras, taldrik on tühjaks söödud ja hinded on viied.
Me kasvame suureks, kolime oma kodudesse ja loome oma pered, aga see lapsepõlve “tubli olemise” uskumus ei kao kuhugi.
See kolib meie sisekõnesse.
Tee rohkem. Ole produktiivne. Ära raiska aega. Ole parem versioon iseendast.
Ja kui sa oled seda kõike teinud, siis tee igaks juhuks natuke veel.
Tubli inimene ärkab vara.
Liigub.
Sööb õigesti.
Töötab kirglikult.
Leiab aega iseendale.
Me tahame olla hirmus tublid. Aga kas me oleme selle kõige juures ka päriselt õnnelikud?
Tõde on see, et mingil hetkel hakkab see tublidus üle ääre ajama. See muutub kurnavaks maskiks, mille all me tegelikult enam ei jaksa. Me satume nõiaringi, kus pingutame üha rohkem, et saada seda kättesaamatut heakskiitu.
Iseendalt.
Naabrilt.
Ekraanilt.
Mida tugevamalt me oma väärtuse saavutustega kinni nõelume, seda suurem on oht, et ühel hetkel murdume ärevuse ja läbipõlemise all.
Tublidus ei ole probleem. Tahtmises kasvada, pingutada ja hästi teha ei ole midagi halba.
See on elujõud.
Oluline on aru saada, miks sa midagi teed.
Kas sellepärast, et see on sulle päriselt tähtis? Kas see paneb su silma särama ja südame kiiremini lööma, või sellepärast, et sa kardad? Kardad seda tühjust ja väärtusetuse tunnet, mis hiilib ligi siis, kui sa ei ole “piisavalt” tubli?
Päris tublidus ei ole see, kui sa teed kõik teiste silmis õigesti ja pingutad üle oma võimete piiri. Päris tublidus on hoopis julgus valida elu, mis ei ole lihtsalt üks sile ja viisakas fassaad. See on julgus valida elu, mis on päriselt sinu oma. Elu, kus on ruumi konarlikele hommikutele, väsimusele, sassis köögile ja ebatäiuslikkusele.
Mis siis, kui sa prooviksid täna olla “ebatubli”?
Mis saaks, kui me kirjutaksime need tubliduse reeglid ümber? Kui me tunnustaksime end hoopis asjade eest, mis ei mahu ühtegi tabelisse?
„Tubli, et sa julgesid täna asja pooleli jätta, sest see ei pakkunud sulle enam rõõmu.“ „Tubli, et sa panid arvuti kinni ja valisid une, sest sa tead, et sa ei ole robot.“
Võib-olla lihtsalt piisabki sellest, et sa oled. Sest lõpuks, kui me siitilmast kunagi lahkume, ei loe see, mitu risti me oma kohustuste nimekirja saime. Loeb see, kas me selle nimekirja taga ise ka alles jäime. Kas meil oli aega tunda tuult, maitsta kirsse ja olla päriselt kohal.
Nii et siin on sulle üks väike meeldetuletus. Ole täna enda vastu hea. Ole täna see, kes sa oled siis, kui keegi ei vaata ja keegi ei hinda.
Ole täna natuke „ebatubli“. Ja lihtsalt vaata, mis juhtub.
