Kõige ohtlikum koht elus ei ole tavaliselt kriis.
Kriisis on vähemalt selge, et midagi ei saa enam samamoodi jätkuda. Midagi põleb. Midagi laguneb. Midagi nõuab tähelepanu.
Palju salakavalam on see vahepealne koht.
See, kus kõik on piisavalt hästi.
Arved saavad makstud. Töö ei ole otseselt halb. Suhe toimib. Päevad mööduvad ilma suuremate katastroofideta. Mitte miski ei lagune päriselt koost.
Kõige keerulisem muutuste juures ei ole alati muutus ise.
Vahel on kõige raskem märgata, et sina oled muutunud, aga su elu ümberringi on jäänud samaks.
Sama töö. Samad harjumused. Samad inimesed. Sama rutiin.
Ainult et miski selles kõiges ei istu enam päriselt nii nagu varem.
Nagu kannaksid jopet, mis kunagi sobis ideaalselt, aga mille varrukad jäävad nüüd märkamatult lühikeseks.
See ei juhtu tavaliselt üleöö.
Keegi ei ärka ühel hommikul mõttega, et nüüd ma elan vales elus.
See juhtub aegamööda.
Sa harjud väsimusega. Harjud asju edasi lükkama, mis kunagi sulle rõõmu tegid. Harjud mõttega, et “praegu on lihtsalt selline periood”.
Ja ühel hetkel märkad, et sa ei mäleta enam, millal sa viimati tundsid end päriselt õnneliku ja elusana.
See on nagu elamine majas, kus katus veel läbi ei saja ja aknad on ees, aga õhk on tubades ammu seisma jäänud. Elutoa nurgas seisab kell, mis jäi seisma juba eelmisel kevadel. Köögikapi uks ripub ühe hinge peal. Pirn koridoris on läbi põlenud, aga sa ei vaheta seda ära, sest kuidagi näeb ju hämaras ka.
Sa harjud sellega.
Inimene harjub peaaegu kõigega.
Ka sellega, et ta elab poole vinnaga.
Me ootame sageli mingit suurt märki. Hetke, kus elu muutub nii ebamugavaks, et enam ei ole võimalik vanaviisi edasi minna.
Me arvame sageli, et kui muutus tekitab kurbust või ärevust, siis järelikult on see vale. Tegelikult tähendab see enamasti lihtsalt seda, et midagi tuttavat hakkab lõppema.
Ja võib-olla muutus ei algagi üldse suurte otsustega.
Võib-olla algab see hetkest, kus sa lõpuks jääd seisma ja märkad, kui kaua sa oled elanud pooleldi pimedas toas.
Märkad seda seisma jäänud kella. Seda kapiust, mida oled aastaid harjumusest õigesse asendisse tõstnud. Kõiki neid väikseid asju, millest oled õppinud mööda vaatama.
Ja ühel hetkel saad aru, et küsimus ei ole enam selles, kas sa suudad niimoodi edasi elada.
Küsimus on selles, miks sa peaksid.
