Sa istud köögilaua taga, seljas see vana mugav pusa, mis on natuke välja veninud. Juuksed lohakalt krunnis ja silmad veel unest paistes. Sinu ees on taldrik leivapuruga ja kraanikausis ootab eilne must pott.
Kõik tundub kuidagi raske ja tuim.
Ja siis sa haarad oma telefoni.
Kolme sekundiga oled sa kellegi teise elutoas.
Seal on kõik hele. Mitte ühtegi sassis nurka ega põrandale kukkunud pudi, mis jala külge kleepuks.
See tuttav ekraanil naeratab nii kergelt, justkui poleks ta kunagi pidanud võitlema äratuskella või tühja külmkapiga.
Sa vaatad tema puhanud olekut ja täiuslikult sätitud hommikusööki, ja samal hetkel tunned, kuidas su enda hommik muutub kuidagi eriti halliks.
Sa vaatad oma sassis kööki ja mõtled:
„Miks mul see kõik nii üle pea kasvab? Miks ma ei suuda asju korras hoida?”
Sellel hetkel sa ei näe enam oma kööki. Sa näed filtrit.
Sa unustad ära, et see hele elutuba ekraanil on vaid viis sekundit kellegi päevast. Hetk, mida on võib-olla kümme korda uuesti filmitud, et see tunduks „õige“.
Ja seal sa istud, telefon peos, uskudes seda ekraani peal sätitud valgust rohkem kui omaenda hommikut. Sa usud, et see hele ja puhas elutuba ongi norm ja sinu must pott on saamatus või läbikukkumine.
Aga see pilt ei räägi sulle kõike. Seal ei ole kirjas seda hetke, kus see sama inimene tundis end pagana üksikuna või kuidas ta vahetult enne kaameranupule vajutamist kogu oma segaduse käega kaadri taha lükkas. Sa ei näe seda hetke, kus see sama inimene pool tundi tagasi lapse peale häält tõstis või voodiserval istudes lihtsalt nutta tihkus, sest ta on nii väsinud.
Meil on see paha komme võrrelda oma toorest sisemaailma kellegi teise silutud välismaailmaga, ja see on ebaaus võrdlus. See teeb õnnetuks ja paneb meid arvama, et meil on midagi puudu.
Tegelikult on sul olemas midagi, mida ükski galeriipilt kunagi ei edasta: päris elu. Koos oma mustade nõude, hommikuse väsimuse, tolmurullide ja lohaka krunniga.
Sinu segadus ei tähenda läbikukkumist. See tähendab, et sa oled siin. Sa oled inimene, mitte pilt ekraanil.
Mis saaks, kui sa vaataksid seda musta potti kraanikausis ja näeksid seal hoopis märki sellest, et eile oli kõht täis ja kodus käis elu?
Kui minu tekstid sind kõnetavad ja soovid veel lugeda, siis jagan vahel väikeseid mõtteid oma elust Türgis “Elu täis elu” Facebooki lehel.
Üks neist lugudest sündis täna hommikul turul.
Kui sinna piiluma satud, leiad selle sealt.
