Sa istud köögilaua taga, seljas see vana mugav pusa, mis on natuke välja veninud. Juuksed lohakalt krunnis ja silmad veel unest paistes. Sinu ees on taldrik leivapuruga ja kraanikausis ootab eilne must pott.
Kõik tundub kuidagi raske ja tuim.
Ja siis sa haarad oma telefoni.
Kolme sekundiga oled sa kellegi teise elutoas.
Seal on kõik hele. Mitte ühtegi sassis nurka ega põrandale kukkunud pudi, mis jala külge kleepuks.
See tuttav ekraanil naeratab nii kergelt, justkui poleks ta kunagi pidanud võitlema äratuskella või tühja külmkapiga.
Sa vaatad tema puhanud olekut ja täiuslikult sätitud hommikusööki, ja samal hetkel tunned, kuidas su enda hommik muutub kuidagi eriti halliks.
Sa vaatad oma sassis kööki ja mõtled:
„Miks mul see kõik nii üle pea kasvab? Miks ma ei suuda asju korras hoida?”
Sel hetkel võrdled sa seda täiesti tavalist päris elu kellegi teise „parima“ viie sekundiga.
Hetkega, mida ta on võib-olla kümme korda uuesti filminud, et see tunduks „õige“.
Me unustame ära, et sel võrdlemise hetkel me võistleme teiste “valmis” tulemustega ajal, mil me ise oleme alles protsessis. Ehk sa võrdled oma teel olemist kellegi teise finišijoonega.
See on sama nagu vaataksid ajakirja kaanepilti ja vihastaksid iseenda peale, et sul on kortsud. Me unustame ära, et meil kõigil on väikesed kortsukesed ja meil kõigil on sassis köögikapid. Lihtsalt keegi ei pane neist pilti üles.
Keegi ei pane üles videot sellest, kuidas ta pool tundi tagasi lapse peale häält tõstis või kuidas ta ei suutnud otsustada, kas ta täna üldse tahab voodist välja tulla. Keegi ei näita seda hetke, kus ta tunneb end täiesti üksinda ja ebakindlalt.
Me võrdleme oma sisemaailma- seda osa endast, mida me tunneme ja kuuleme kogu aeg- teiste inimeste välismaailmaga.
Ja see teeb meid õnnetuks. Me arvame, et meil on midagi puudu, aga tegelikult on meil olemas see, mida pildil ei näidata: päris elu.
Koos oma mustade nõude, väsimuse ja segadusega.
Rahulolu ei tule sellest, kui sa oma köögi lõpuks läikima löödud. See tuleb siis, kui sa saad aru, et see pilt ei ole mõõdupuu. See on lihtsalt üks hetk, mis on elust välja lõigatud.
Sinu segadus ei tähenda, et sa oled kuidagi kehvem. See tähendab ainult seda, et sa oled praegu päriselt siin. Sa oled inimene, mitte pilt ekraanil.
Mis saaks siis, kui sa igal järgneval hommikul, kui ärkad, ei üritaks oma elu ekraani järgi sättida?
Mis siis, kui sa vaatad seda musta potti kraanikausis ega näe seal läbikukkumist, vaid märki sellest, et eile oli kõht täis ja kodus käis elu?
Sest lõpuks on see sinu elu, mitte kellegi teise galerii. Ja päris elus ongi asjad vahel ripakil.
Kui minu tekstid sind kõnetavad ja soovid veel lugeda, siis jagan vahel väikeseid mõtteid oma elust Türgis “Elu täis elu” Facebooki lehel.
Üks neist lugudest sündis täna hommikul turul.
Kui sinna piiluma satud, leiad selle sealt.
