Vahel ei ole probleem selles, et sa ei tea, mida valida, vaid selles, et ükski valik ei tundu õige.
Oled sa kunagi seisnud poeriiuli ees ja tundnud, et aju jookseb täiesti kokku, sest sa ei suuda valida seda ühte õiget teepakki või šokolaadi? Kõrvaltvaatajale võib see tunduda tühine või isegi naljakas – mis seal ikka vahet on, eks?
Aga kui sa seisad poes ja tunned, et isegi tee valimine võtab käed värisema, siis sa ei karda seda teed. Sa kardad teha „valet” otsust. See on hirm eksimise ees, mis on end lihtsalt poeriiuli vahele ära peitnud.
Sest tegelikult me oleme harjunud mõtlema, et valikute tegemine puudutab ainult suuri asju – töökoha vahetust või kolimist. Aga sageli on kõige kurnavam hoopis see väike, igapäevane otsustamine. Mida süüa, kuhu minna, mida vastata.
Me üritame läbi nende pisikeste valikute meeleheitlikult kontrollida oma õnnetunnet. Meile tundub, et elu käib nagu retseptiraamatus: kui valid selle „õige“ koostisosa – olgu see õige töö, õige puhkus või kasvõi see õige teepakk –, siis tulemuseks peab olema õnn. Me paneme igale oma otsusele tohutu koorma, eeldades, et just see üks valik ongi see, mis meid lõpuks hästi tundma paneb.
Aga asjad ja olukorrad ei ole meie tundepuldid.
Sa võid olla unistuste puhkusel palmide all, keset oma „õiget“ valikut, aga kui su sees on sel hetkel ärevus, siis see koht ei muuda su tunnet automaatselt rõõmsaks. Ja samas võid sa istuda paduvihmas bussi oodates – täiesti suvalises ja justkui „vales“ olukorras – ning tunda end järsku täiesti rahuliku ja õnnelikuna.
Ometi me piitsutame end edasi.
Mõtle sellele ühele vabale nädalavahetusele pärast pingelist aega. See peaks olema kingitus iseendale, aga järsku tundub see nagu mingi eksam. Sa hakkad kaaluma: „Kui ma lähen maale, siis ma ei saa kontserdile minna. Aga kui ma lähen kontserdile, siis ma ei puhka välja. Äkki ma lihtsalt magan maha selle aja?“ Ja nii sa kerid ja kerid neid mõtteid oma peas. Sa kardad, et valid valesti ja jääd millestki ilma.
Me kardame seda halli keskpärasust, kus miski pole justkui piisavalt hea. Aga miks meile tundub, et iga pisike valik peab olema nii täiuslik? Miks me ei luba endal lihtsalt… olla, ilma et iga hetk peaks olema maksimaalselt ära kasutatud?
Me ei vali sel hetkel oma südamega, vaid selle loo järgi, mida oleme hakanud uskuma – et peame alati valima „maksimaalselt hästi“.
Aga mis siis, kui „valet” valikut polegi olemas? Mis siis, kui ükski teepakk ei saa olla vale ja ükski puhkehetk pole „raisatud”?
Kõige vabastavam ongi otsus lubada endal valida ebatäiuslikult. Ütelda endale: „Ma teen praegu nii.“ Ja lasta sellel lihtsalt olla. Sest lõpuks ei kurna meid mitte valikute hulk, vaid see hääl meie peas, mis nõuab, et me ei tohi kunagi eksida. Aga võib-olla neis lihtsates ja lubatud hetkedes see päris elu peitubki.
