Sa seisad liftis ja vaatad, kuidas korruse numbrid ekraanil kahanevad. Su õlad on ikka veel pinges, telefon peopesas soe, ja peas ketravad ikka veel need samad laused, mida oleksid pidanud koosolekul ütlema. Need õiged argumendid, mis tulid sulle pähe alles liiga hilja.
Sina ju nägid seda olukorda selgelt. Sinu jaoks oli see loogiline. Õiglane. Peaaegu iseenesestmõistetav.
Ja ometi istus teisel pool lauda inimene, kes vaatas sind täpselt sama murdmatu veendumusega, nagu oleks hoopis temal õigus.
Ja korraga hakkab see turvaline joon, mis pidi maailma kaheks jagama, su jalge all kõikuma.
Meile meeldib uskuda mustvalgesse maailma. Sellesse suurde ja selgesse süsteemi, kus siinpool on „hea“ ja „õige“ ning sealpool „halb“ ja „vale“.
See on turvaline.
Kui lahtrid on olemas, siis me justkui teame, kus me seisame. Me ei pea igal sammul peatuma ja küsima, kas me teeme piisavalt, õigesti, või nii, nagu „peaks“.
Me ei vaata olukordi kunagi tühjalt lehelt.
Me tõlgendame.
Iga olukord saab tähenduse selle järgi, mida oleme kogenud.
Selle järgi, mille eest meid kunagi kiideti või laideti. Selle järgi, mis on meile haiget teinud ja mida oleme õppinud õigeks pidama.
Ühe jaoks on otsekohesus märk haruldasest aususest ja julgusest. Teise jaoks tundub see külmuse või rünnakuna.
Ja võib-olla kumbki ei eksi.
Te lihtsalt kannate kaasas erinevaid lugusid.
Aga miks me siis nii meeleheitlikult tahame, et teine inimene meiega nõustuks?
Sest kuskil sügaval sisimas loodame me kõik sama asja: kui oleme piisavalt õiged, siis oleme kaitstud.
Kaitstud valu eest.
Vääritimõistmise eest.
Hülgamise eest.
Me tahame uskuda, et kui käitume õigesti, siis on meiega kõik hästi, aga elu ei anna selliseid garantiisid.
Ja siin hakkabki „õige olemine“ muutuma lõksuks.
Märkamatult hakkad sa selle järgi kujundama oma elu, oma sõnu, oma otsuseid. Sinust saab iseenda kõige valvsam jälgija.
Sa seisad oma mõtete ja soovide ukse peal nagu turvamees ja küsid:
Kas see on piisavalt hea?
Kas see on piisavalt õige?
Kas mind armastatakse ikka veel, kui ma ütlen nii, nagu ma tunnen?
Ja vahel jätadki midagi tegemata.
Sa ei ütle asju välja.
Ei astu seda esimest sammu.
Ei küsi.
Ei proovi.
Mitte sellepärast, et sul poleks midagi öelda või jagada, vaid sellepärast, et hirm olla kellegi silmis „vale“ tundub suurem kui soov olla päriselt sina ise.
Ja võib-olla on see kõige kurvem koht üldse.
Kui inimene hakkab tasapisi ennast väiksemaks voltima, et mahtuda kellegi teise ettekujutusse sellest, mis on „õige“.
Aga mis siis, kui seda ühte ja universaalset õiget polegi kunagi olemas olnud?
Mis siis, kui see, mis tundub kellelegi teisele vale, on tegelikult lihtsalt sinu moodi?
Sinu hääl.
Sinu tee.
Sinu viis maailmas olemas olla.
See ei tähenda, et kõik piirid kaovad või et kõik on lubatud.
Aga võib-olla tähendab see seda, et nende piiride sees on palju rohkem ruumi, kui me oleme julgenud endale lubada.
Ruumi eksida.
Ruumi ümber mõelda.
Ruumi olla sina ise.
Võib-olla ei hakkagi me kunagi kõik nägema täpselt sama pilti.
Ja võib-olla ei olegi see eesmärk.
Võib-olla on olulisem see, et sa lõpetaksid korraks enda pideva kaalumise ja hindamise.
Laseksid lahti vajadusest, et teised sind õigeks tunnistaksid.
Ja küsiksid endalt selle ühe ausa küsimuse:
Kas see, kuidas ma elan, on päriselt minu moodi?
