Meile meeldib uskuda, et maailm on mustvalge, et on olemas üks suur ja selge joon, mis jagab elu kaheks: siinpool on „hea“ ja „õige“, sealpool „halb“ ja „vale“. See tundub nii turvaline, sest kui meil on see joon olemas, siis me justkui teame, kus me seisame.
Aga kas oled kunagi kogenud arutelus hetke, kus tunned iga keharakuga, et sul on õigus? Ja samal ajal vaatab teine inimene sulle otsa täpselt sama murdmatu veendumusega – ainult et tema maailmas on tõde risti vastupidine.
Meile tundub, et me vaatame olukordi sellisena, nagu need on, aga tegelikult me ei vaata – me tõlgendame. Iga olukord saab tähenduse selle järgi, mida oleme kogenud: selle järgi, mille eest meid kunagi kiideti või laideti, mis on meile haiget teinud ja mida oleme õppinud õigeks pidama. Seepärast ei sünni hinnang „hea“ või „halb“ kunagi ainult teost endast.
Me ei hinda lihtsalt seda, mis juhtus. Me hindame seda, mida see meie jaoks tähendab. Ühe jaoks on otsekohesus märk haruldasest aususest ja julgusest, teise jaoks aga toores ebaviisakus ja rünnak. Ja võib-olla kumbki ei eksi – nad lihtsalt annavad samale asjale erineva tähenduse.
Miks me siis nii meeleheitlikult tahame, et see „hea“ oleks universaalne? Miks me tahame, et kõik nõustuksid meiega?
Sest see on nii kuratlikult mugav. Kui oleks olemas üks kindel reeglistik, üks universaalne „õige“, siis me ei peaks kahtlema. Me ei peaks igal sammul peatuma ja küsima, kas me teeme piisavalt – või õigesti, või nii, nagu „peaks“.
Tegelikult peitub selle mugavuse taga midagi veel sügavamat – meie vajadus kontrolli järele. Meile meeldib uskuda, et kui suudame elu ja iseenda selgetesse lahtritesse jagada, on maailm ennustatav. Et kui käitume „õigesti“, siis on meil justkui garantii, et kõik läheb hästi. Hirmutav on mõelda, et meil puudub kontroll selle üle, kuidas teised meid tõlgendavad või mida elu endaga kaasa toob. Seega püüamegi saavutada kontrolli „õigeks“ olemise kaudu, lootes, et see aitab vältida valu ja vääritimõistmist.
Ja siit algab tegelik pinge. Me võtame selle „õigsuse“ kriteeriumi ja hakkame selle järgi oma elu kujundama. Meist saavad iseenda kõige valvsamad kriitikud, kes küsivad igal sammul: kas ma käitun nii, nagu peaks? Kas ma olen piisavalt hea? Me püüame mahtuda ideaalpilti, mis tegelikult lämmatab meie päris olemuse.
Ja vahel… vahel jätamegi midagi üldse tegemata. Mitte sellepärast, et me ei tahaks, vaid sellepärast, et kardame kaotada kontrolli ja eksida selle nähtamatu „õige“ vastu. Me valime mitte midagi tegemise, sest see tundub turvalisem kui risk olla „vale“.
Mis siis, kui seda ühte ja ainust õiget polegi kunagi olemas olnud?
Mis siis, kui see, mis tundub kellelegi teisele vale, on tegelikult lihtsalt sinu moodi – sinu tee, sinu hääl? Mis siis, kui kõige suurem viga ei olegi see, et sa eksid, vaid see, et sa ei proovigi, sest kardad hinnangut?
See ei tähenda, et piirid kaovad või et kõik on lubatud. Aga võib-olla tähendab see seda, et nende piiride sees on tegelikult palju rohkem ruumi, kui oleme julgenud endale lubada – rohkem ruumi proovida, eksida, olla ebatäiuslik, olla päriselt enda moodi.
Võib-olla me ei hakkagi kunagi nägema täpselt sama pilti, aga võib-olla ei olegi see eesmärk. Võib-olla on olulisem, et me lõpetaksime korraks selle pideva kaalumise ja hindamise, laseksime lahti sellest kurnavast maskist ja kontrollivajadusest ning küsiksime hoopis:
kas see on päriselt minu moodi?
Sest lõpuks ei ole küsimus selles, mis on kellegi teise skaalal hea või halb. Küsimus on selles, kas see, mida sa teed, on päriselt sinu moodi. Kas sa valid seda ise või kordad lihtsalt vana lugu, mida sulle kunagi õigeks olemisest räägiti?
