Suhetes juhtub vahel nii, et armume inimesse ja hakkame siis tasapisi soovima, et ta oleks natuke teistsugune.
Mitte palju.
Lihtsalt ta võiks rohkem rääkida, natuke vähem töötada, vahel ise kallistama tulla ja üleüldse pisut paremini aru saada, mida me vajame.
Ühesõnaga, jää täpselt iseendaks.
Ainult nende väikeste parandustega.
Enamasti ei mõtle me sellest muidugi nii. Märkame lihtsalt aja jooksul järjest rohkem asju, mis võiksid olla teisiti.
Oleks tore, kui ta võtaks rohkem initsiatiivi. Võiks vahel midagi ette planeerida. Või vastupidi, olla natuke spontaansem. Võiks oma tunnetest rohkem rääkida, aga samas mitte iga asja nii emotsionaalselt võtta.
Ülesanne pole just lihtsamate killast.
Peas saab sellest päris hea versioon.
Ta kuulab õigesti, reageerib õigesti ja märkab vajalikke asju ilma, et neid peaks ütlema. Ta teab, millal meil on vaja lähedust ja millal ruumi ning saab „midagi pole viga“ peale loomulikult aru, et midagi on väga selgelt viga.
Täiesti mõistlikud ootused teisele inimesele.
Seda enda peas elavat versiooni on päris lihtne armastada. Ta ei jäta sokke sinna, kuhu need ei kuulu, ei vali tüli ajal valesid sõnu ega taha omaette olla täpselt sel õhtul, kui sina tahaksid koos olla.
Päris inimesega on natuke keerulisem.
Temal on nimelt tüütu komme olla tema ise.
Tal on oma vajadused, harjumused ja viis armastust näidata. Mõnikord ei lange need meie omadega kokku.
Meile võib tunduda täiesti enesestmõistetav, et kui inimene armastab, tahab ta palju koos olla. Tema jaoks võib armastus tähendada hoopis seda, et teineteisele antakse piisavalt ruumi.
Ühele tähendab lähedus seda, et kõigest räägitakse. Teisele seda, et koos võib ka vaikida, ilma et keegi hakkaks viieteistkümne minuti pärast küsima, kas kõik on ikka korras.
Kumbki ei pruugi armastada vähem.
Te lihtsalt ei pruugi pidada samu asju armastuse tõendiks.
Siin läheb asi keeruliseks.
Me ei taha suhtes ainult teatud asju. Meil on sageli päris täpne ettekujutus ka sellest, kuidas teine inimene peaks neid meile andma.
Tahame tunda, et oleme olulised.
Tema peaks seda näitama sellega, et leiab meie jaoks rohkem aega.
Tahame tunda lähedust.
Tema peaks ise kallistama tulema.
Tahame tunda, et meid märgatakse.
Tema peaks meie näost aru saama, et midagi on valesti.
Vajadus ise võib olla täiesti päris.
Viis, kuidas teine inimene peaks selle täitma, pole aga ainus võimalik viis.
Meile tundub vahel, et kui teine meid päriselt tunneks, peaks ta ise aru saama, mida me vajame.
Kui sa mind armastad, siis sa ju tead.
Ainult et ei tea.
Ta võib sind väga hästi tunda ja ikkagi mitte mõelda täpselt nagu sina.
Pettumus ei tule siis alati ainult sellest, mida teine tegemata jättis.
Vahel tuleb see sellest, et ta ei mänginud oma osa nii, nagu meie selle enda peas kirjutanud olime.
See ei tähenda, et suhtes peaks kõigega leppima.
Mõnikord on teine inimene päriselt hoolimatu. Mõnikord rikutakse sinu piire ja mõnikord ei saa kaks inimest teineteisele anda seda, mida kumbki suhtes vajab.
Kõike pole vaja enda ootuste probleemiks keerata, kui teine inimene käitub sinuga nagu sitapea.
Vahel pole aga küsimus selles, et teine armastaks liiga vähe.
Ta lihtsalt ei tee seda täpselt nii, nagu sina arvasid, et armastus välja näeb.
Enne järeldust „ta ei anna mulle seda, mida ma vajan“ tasub seetõttu korraks vaadata, mida sa tegelikult vajad.
Kas vajad, et ta saadaks päeva jooksul kolm sõnumit?
Või vajad tunnet, et ta mõtleb sinu peale?
Kas vajad, et ta ise märkaks, kui sul on raske?
Või vajad teadmist, et kui sa talle sellest räägid, on ta sinu jaoks olemas?
Need pole päris samad asjad.
Esimesed on viisid.
Teised on vajadused.
Mõnikord selgub muidugi, et teine inimene ei annagi sulle seda, mida vajad.
Seda on oluline näha.
Mõnikord on vajadus aga täiesti päris.
Ainus küsimus on, kas see peab olema täidetud täpselt nii, nagu sina ette kujutasid.
