Me tahame muutust.
Kuni midagi hakkab päriselt muutuma.
Kui mõtleme uuele tööle, paremale suhtele või mõnele suuremale muutusele enda elus, kujutame tavaliselt ette tulemust. Seda hetke, kus kõik on juba tehtud ja meie seisame teisel pool, rahulolevad ja soovitavalt üsna hea soenguga.
Harvem kujutame ette seda osa, mis sinna vahele jääb.
Seda aega, kus vana enam hästi ei tööta, aga uus pole veel päriselt alanud. Sa ei tea täpselt, mida teed, kahtled oma otsustes ja senine elu hakkab järsku tunduma kahtlaselt mõnus lihtsalt sellepärast, et seal oskasid sa vähemalt olla.
Siis tekib üsna kergesti mõte, et äkki tegid vea.
Meile meeldib uskuda, et õige muutus peaks kuidagi õige tunduma. Uus töö võiks tekitada elevust, halvast suhtest lahkumine kergendust ja esimest korda enda eest seismine vähemalt mõõdukat uhkust.
Päris elu pole selles osas alati nii koostööaldis.
Sa saad töö, mida tahtsid, ja igatsed vanu kolleege. Lahkud suhtest, millest tahtsid lahkuda, ja nutad ikkagi. Ütled esimest korda „ei“ ning tunned ennast järgmised kolm tundi maailma kõige halvema inimesena.
Mingil hetkel vaatad kogu seda suurepärast muutust ja mõtled, et kui see oleks mulle päriselt õige, ei tohiks see ometi nii raske olla.
Ainult et miks ei tohiks?
Uus võib olla parem ja ikkagi võõras. Vana võib olla halb ja ikkagi tuttav.
Ja neid kahte on päris lihtne omavahel segamini ajada.
Tuttavas elus tead vähemalt, mida teha.
Kui oled aastaid olnud see, kes saab kõigega ise hakkama, oskad seda suurepäraselt. Sa ei küsi abi ja teised harjuvad sellega, et sinult pole vaja küsida, kas sa jaksad.
Kui oled harjunud teistega kohanema, oskad sedagi. Keegi tahab midagi, sina ütled „jaa, muidugi“ ja alles hiljem mõtled, miks sa jälle nõustusid.
See ei pruugi sulle meeldida.
Aga sa oskad seda.
Uutmoodi käitudes ei oska sa veel eriti midagi.
Ütled esimest korda „ei“ ja teine inimene solvub.
Väga tore.
Tahtsid rohkem enda eest seista ja nüüd on kõigil halb tuju.
Sellises kohas on päris lihtne otsustada, et vana viis töötas vist ikkagi paremini.
Tegelikult töötas see lihtsalt tuttavamalt.
Mõistusega võid väga hästi teada, et tahad midagi teisiti. See ei tähenda, et vana viis kohe ära kaob.
Nii võidki päriselt tahta muutust ja järgmisel hetkel avastada ennast tegemas täpselt seda, mida lubasid enam mitte teha.
Otsustad, et hakkad rohkem enda eest seisma, aga kui keegi su peale pahandab, tõmbud jälle tagasi. Tead väga hästi, et tahaksid „ei“ öelda, kuid kuuled ennast vastamas: „Jaa, muidugi, pole probleemi.“
Hiljem oled enda peale vihane.
Ma ju tean seda. Miks ma siis jälle nii tegin?
Sest oled seda teistmoodi teinud võib-olla ühe korra.
Vanaviisi kakskümmend aastat.
Natuke ebavõrdne võistlus.
Alguses märkad vana käitumist alles pärast seda, kui oled seda teinud. Järgmisel korral saad aru juba poole pealt. Mingil hetkel tabad ennast sekund enne ja sul tekib esimest korda võimalus midagi teisiti teha.
Mõnikord teed ikka vanaviisi.
Mõnikord mitte.
Ja võib-olla ongi just see muutuse kõige segasem osa.
Sa oled juba otsustanud, et vana enam ei taha.
Aga uus ei tundu veel päriselt sinu oma.
Sa alles harjud eluga, mida ise tahtsid.
