Miks meil on kahju asjadest, mida me tagasi ei taha?

Mõnest asjast on ikka üllatavalt raske üle saada. Isegi siis, kui tead väga hästi, et tegid õige otsuse.

Võib-olla olid suhtes, mis enam ammu ei toiminud. Käisid tööl, kus iga pühapäeva õhtuga tuju natuke kehvemaks läks. Hoidsid kinni mingist plaanist, mille puhul oli juba tükk aega selge, et sellest ei tule asja.

Ühel hetkel said lõpuks aru, et nii enam edasi ei saa. Tegid otsuse ära ja tundsid võib-olla isegi kergendust. Mõne aja pärast avastad aga, et sul on ikka veel kahju.

See on iseenesest päris kummaline. Tagasi sa ju ei taha. Kui keegi pakuks sulle võimalust homme täpselt samasse olukorda tagasi minna, ütleksid ilmselt ei.

Millest sul siis kahju on?

Võib-olla mitte niivõrd sellest, mis oli, vaid sellest, mis pidi tulema.

Näiteks lahkumineku puhul ei kao su elust ainult inimene, kellega koos olid. Kaob ka terve hulk asju, mis pidid alles juhtuma.

See reis, millest te juba rääkisite. Suurem korter, mida kunagi otsima pidite. Jõulud, sünnipäevad ja täiesti tavalised argiõhtud, kus kumbki teeb oma asja, aga teine on kusagil sealsamas olemas. Võib-olla ka lapsed, keda teil ei olnud, aga kelle nimede üle olite juba nalja teinud.

Nüüd on sul neist asjadest kahju, kuigi mitte ühtegi neist pole tegelikult juhtunud.

See ongi tuleviku juures üks veider asi. Sa võid sellest nii palju mõelda, et mingil hetkel hakkab see tunduma peaaegu nagu midagi, mis sul juba olemas on.

Sa ei mõtle ju iga kord kaaslasega puhkust planeerides, et vaatame, kas me selleks ajaks üldse veel koos oleme. Töö juures järgmise aasta eesmärke seades ei käi sul samuti peast läbi, et eks näis, kas ma siin üldse veel töötan.

Sa lihtsalt arvestad, et elu läheb enam-vähem selles suunas edasi. Teed plaane, jätad midagi hilisemaks, kujutad ette, milline su elu mõne aasta pärast välja näeb. Märkamatult hakkad selle tuleviku järgi juba oma tänast elu korraldama.

Ühel päeval võib aga selguda, et seda tulevikku ei tulegi.

See ei puuduta ainult suhteid.

Võib-olla lahkusid töölt, mis sind enam ammu õnnelikuks ei teinud. Uues kohas on parem palk, toredamad inimesed ja sa ei pea enam pühapäeva õhtul mõtlema, kuidas esmaspäev kuidagi üle elada.

Kõik on justkui hästi. Ühel päeval kuuled aga, et sinu vanas töökohas sai keegi ametikõrgenduse. Lõpuks viidi ellu ka projekt, mille nimel sina kunagi nii palju vaeva nägid. Tunned korraks mingit kummalist torget.

Tagasi sa minna ei taha. Lihtsalt kunagi arvasid, et see kõik võiks olla sinu elu.

Sa nägid ennast seal edasi liikumas. Kujutasid ette, milleni su töö lõpuks viib ja kelleks sa selle käigus saad.

Nüüd läheb see lugu edasi, aga ilma sinuta.

Mõnikord ongi nii, et ühest asjast loobudes tuleb loobuda ka kümnest teisest asjast, mille olemasolule sa polnud varem eriti mõelnudki.

Siis võibki olla päris tüütu kuulda, et „ju siis polnud nii mõeldud“ või „vähemalt saad nüüd eluga edasi minna“.

Sa ju lähedki. Lihtsalt vahel tuleb vana elu meelde ja avastad, et sul on sellest ikka veel kahju.

Siis hakkadki mõtlema, kas äkki tegid vea. Oleks pidanud ikkagi jääma? Rohkem pingutama? Veel natuke ootama? Nagu oleks kahjutunne mingi märk sellest, et otsustasid valesti.

Miks peaks see, et sul on millestki kahju, tähendama, et tahad seda tagasi?

Sa võid ju väga hästi teada, et see suhe ei toiminud. See ei tähenda, et kõik, mida sa sellelt suhtelt ootasid, oleks olnud halb.

Võib-olla tahtsidki ühist kodu, lapsi ja kedagi, kellega koos vanaks jääda. Lihtsalt mingil hetkel said aru, et selle inimesega see ei õnnestu.

See ongi asja juures natuke nõme. Vahel pead loobuma millestki, mida sa päriselt tahad, just selleks, et pääseda millestki, mida sa enam ei taha.

Sellistel hetkedel on üsna lihtne hakata oma otsuses kahtlema. Unustada, miks sa selle üldse tegid, ja mõelda ainult sellele, millest ilma jäid.

Võib-olla ei tähenda see, et sa igatsed midagi oma vanast elust, et sa tahaksid seda elu tagasi.

Sa lihtsalt ei saanud kõike, mida tahtsid. Isegi siis, kui tegid enda jaoks õige otsuse.

Jaga artiklit:

Teisi postitusi

Mõttekirjad

Sa tead, mis sind tagasi hoiab. Aga mis saab edasi?

Vahel saame väga hästi aru, miks me midagi teeme, aga järgmisel korral käitume ikka vanaviisi.

Mõttekirjades kirjutan sellest, mis tuleb pärast arusaamist.

Uurin uskumusi, harjumuspäraseid reaktsioone ja seda, mis võiks aidata meil teha midagi teisiti.

Jagan sinuga oma mõtisklusi ja küsimusi, mis aitavad sul ka enda elus uusi võimalusi märgata.

Kui see sind kõnetab, oled oodatud kaasa mõtlema.