Mõnest asjast on üllatavalt raske üle saada.
Isegi siis, kui tead, et otsus oli õige.
Suhe võis juba ammu logiseda. Töö võis sind aastaid ära väsitada. Plaan võis olla selline, mille puhul said lõpuks isegi aru, et sellest ei tule midagi.
Ometi on kahju.
Ja vahel ajab see ennastki segadusse.
Kui ma ei taha seda tagasi, siis miks mul sellest ikka veel nii kahju on?
Võib-olla sellepärast, et sa ei igatsegi seda, mis oli.
Sa igatsed seda, mis pidi tulema.
Lahkumineku puhul ei kao ainult inimene.
Kaob ka järgmise suve puhkus, millest te juba rääkisite. Korter, mida kunagi suuremat otsima pidite. Jõulud, sünnipäevad ja täiesti tavalised teisipäevad, mille kohta polnud mingit erilist plaani, sest eeldasid, et teine inimene on neis niikuinii olemas.
Võib-olla ka lapsed, keda polnud veel olemas, aga kelle nimede üle olite juba nalja teinud.
Päris veider on tunda puudust millestki, mida pole kunagi olnud.
Mineviku puhul on vähemalt lihtsam aru saada, millest sul kahju on.
Tulevikuga on keerulisem.
Sul võivad olla justkui mälestused asjadest, mis pole juhtunud.
Oled neid enda peas nii palju kordi ette kujutanud, et mingil hetkel hakkasid nendega lihtsalt arvestama.
Sa tead, milline su kodu võiks olla. Mida sa mõne aasta pärast teed. Kes sinu kõrval vanaks jääb.
Keegi pole sulle seda elu lubanud.
Ometi võid selle kaotada.
Ja see ei puuduta ainult suhteid.
Töölt lahkudes ei pruugi kõige rohkem kahju olla tööst endast. Kahju võib olla sellest inimesest, kelleks sa arvasid end seal saavat.
Ametikohast, kuhu pidid jõudma. Asjadest, mida tahtsid veel ära teha. Sellest, kuhu see kõik sinu arvates välja pidi jõudma.
Mõnikord kukub üks suur plaan ära ja alles siis saad aru, kui palju väiksemaid plaane olid selle külge juba riputanud.
Siis võibki olla kummaline kuulda, et „ju siis polnud mõeldud“ või „nüüd saad eluga edasi minna“.
Sa ju lähedki.
Aga edasi tuleb minna ilma tulevikuta, millega olid juba arvestanud.
Ja võib-olla ajame siin vahel kaks asja omavahel segamini.
Kurbuse ja kahetsuse.
Kui millestki on väga kahju, võib tunduda, et järelikult tahame seda tagasi.
Et kui lahkuminek teeb ikka veel haiget, äkki poleks pidanud lahku minema.
Kui vanast tööst on kahju, äkki oleks pidanud jääma.
Kui loobutud plaan tuleb aeg-ajalt meelde, äkki andsime liiga vara alla.
Aga kurbus ei ütle tingimata, et otsus oli vale.
Võib-olla ütleb see ainult seda, et selle otsusega läks kaasa midagi, mida sa päriselt tahtsid.
Sa võid mitte tahta tagasi seda suhet ja ikkagi igatseda perekonda, mida sa arvasid teil tulevat.
Sa võid mitte tahta tagasi vana tööd ja ikkagi olla kurb selle pärast, kelleks sa arvasid end seal saavat.
Sa võid teada, et ühest unistusest loobumine oli õige, ja ikkagi soovida, et see oleks saanud kuidagi teisiti lõppeda.
Sul võib olla kahju tulevikust, millest pidid loobuma.
Ja selles on päris oluline vahe.
Sest kui sa ei pea enam kurbust tõendiks, et oleksid pidanud jääma, saad lasta sellel olla lihtsalt kurbus.
Sa ei pea tagasi minema.
Sa ei pea otsust ümber mõtlema.
Mõnikord võib sul olla õigest otsusest ikkagi kahju.
