Kadedus ei kuulu just nende tunnete hulka, mida me enda juures hea meelega märkame.
Vihane võib veel olla. Kurb samuti. Pettunud, solvunud või väsinud. Kõigile neile leiab üsna viisaka seletuse.
Kade?
Ei-ei.
Enamasti me kadedust kadeduseks ei nimetagi. Märkame lihtsalt, et tema uus maja pole tegelikult üldse nii ilus. Tema ettevõttel läheb küll hästi, aga eks tal olid alguses ka paremad võimalused. Tema mees tundub Instagramis tore, aga ega me ju tea, mis neil kodus toimub.
See naine, kes neljakümneselt otsustas kogu oma elu ümber teha?
No tore muidugi.
Eks näis, kaua vastu peab.
Kadedusel on hämmastav oskus panna meid väga põhjalikult teiste inimeste elu analüüsima.
Palju kasulikum oleks vaadata, miks just selle inimese elu sind torgib. Me ei kadesta ju kõike.
Kellegi miljonieurone jaht võib sind täiesti külmaks jätta, aga ühe täiesti tavalise inimese väike mereäärne maja võtab korraks seest õõnsaks.
Kellegi ametikõrgenduse üle võid siiralt rõõmustada. Samas näed kedagi, kes julges töölt ära tulla ja hakata tegema seda, mida päriselt tahtis, ning millegipärast käib just see jube närvidele.
Vahel ei ütle kadedus üldse:
„Ma tahan, et temal seda poleks.“
Ta ütleb:
„Kurat. Mina tahan seda ka.“
Päris tihti tuleb kohe järgmine mõte.
„Mina ei saa.“
Tema saab reisida, sest tal on rohkem raha. Tema ettevõte kasvab, sest tal on õiged tutvused. Tema julgeb, sest ta ongi enesekindlam. Temal vedas suhtega. Temal on lihtsalt lihtsam.
Vahel ongi.
Meil kõigil ei ole samad võimalused, raha, taust ega stardipositsioon.
Teinekord vajutab teise inimese edu lihtsalt väga täpselt mõnele enda vanale uskumusele.
Minusugused inimesed nii palju ei teeni.
Mina ei oskaks.
Ma pole piisavalt julge.
Minuga selliseid asju ei juhtu.
Halb tunne ei tule siis ainult sellest, et temal on ja sinul pole.
Palju valusam võib olla enda veendumus, et sinul ei saagi olema.
Seda on juba lihtsam mitte vaadata.
Palju mõnusam on leida tema elust midagi, mis selle natuke vähem ihaldusväärseks teeb.
Maja on ilus, aga laen on kindlasti kohutav.
Ettevõttel läheb hästi, aga vaata, kui palju ta töötab.
Reisib küll palju, aga mina sellist elu nagunii ei tahaks.
Võib-olla ei tahagi.
Kui kellegi tegemised sind ikka ebaproportsionaalselt palju torgivad, tasub korraks vaadata, mida sa tema elu vaadates enda oma kohta järeldad.
„Temal on midagi, mida mina tahan“ on üks asi.
„Temal on midagi, mida minusugustel inimestel ei ole“ on juba hoopis teine.
Kui oled enda jaoks juba ära otsustanud, mida sinusugused inimesed teevad ja mida ei tee, polegi vaja väga palju proovida.
Vastus on ju teada.
Mõni inimene võib meid just sellepärast nii hirmsasti ärritada.
Ta teeb midagi, mis ei sobi hästi kokku sellega, mida meie enda võimaluste kohta teame.
Tema edu ei tõesta automaatselt, et sina saad sama teha.
Võib-olla ei saa. Võib-olla ei taha. Võib-olla läheks sul selleks palju kauem või peaksid alustama hoopis teisest kohast.
Ühe asja võiks sellegipoolest üle vaadata.
Kust ma üldse tean, et mina ei saa?
Kas ma olen proovinud?
Kas miski päriselt takistab mind?
Kas olen enda kohta midagi nii kaua arvanud, et ei mäletagi enam, millal sellest minu jaoks tõde sai?
Kadedus ei anna neile küsimustele vastuseid.
Küll aga võib ta üsna täpselt näidata, kuhu vaadata.
Vahel pole kõige huvitavam küsimus see, miks kellelgi teisel on midagi, mida sina tahad.
Palju huvitavam on, miks sa oled nii kindel, et sinul seda olla ei saa.
