„Ei, aitäh, ma saan ise.“
Ma ei tea, kui palju kordi ma olen seda lauset ise öelnud ja kui palju kordi olen kuulnud teisi seda ütlemas.
„Ma saan ise“ on nii automaatne vastus, millega me kinnitame maailmale ja võib-olla kõige rohkem iseendale, et me saame hakkama.
Me ütleme seda siis, kui poekotid soonivad sõrmedesse, kui ka siis, kui vaimselt või füüsiliselt enam ei jaksa.
Neil hetkedel võib tunduda, et ulatatud abikäe vastuvõtmine on nagu väike läbikukkumine. Midagi, mis tõestab, et me ei saanudki ise hakkama.
Ehk sellepärast, et me oleme üles kasvanud inimeste kõrval, kes said alati ise hakkama. Vähemalt väljastpoolt vaadates.
Ja mingil hetkel hakkamegi uskuma, et abi küsimine on nõrkus.
Nii pingutame edasi, lootes, et ehk keegi märkab, kuigi oleme ise jätnud mulje, et saame kõigega üksi hakkama.
Ometi on teiste märkamine ja neile abi pakkumine meile täiesti loomulik.
Me viime sõbrale suppi, aitame kolida, hoiame lapsi või lihtsalt kuulame ära. Me ei mõtle sellistel hetkedel: „Issand, milline koorem.“
Teisi aidata on palju lihtsam kui ise abi vajada.
Aga kui jõuab kätte hetk, mil meil endal on vaja abi küsida, hakkavad mõtted käima nagu koorelahutaja.
Äkki ma segan?
Äkki teisel inimesel pole aega?
Äkki ma olen tüütu või küsin liiga palju?
Ja enne, kui teine inimene jõuab üldse vastata, oleme juba tema eest ära otsustanud, et parem on mitte küsida.
Kõige rohkem kardame aga seda, et kui me lõpuks ausalt tunnistame, et vajame abi, ei aita meid keegi.
Nii tundubki vahel lihtsam edasi pingutada ja öelda, et kõik on hästi.
Türgis on vana traditsioon nimega „Askıda Ekmek“ ehk riputatud leib. See tähendab seda, et inimene ostab pagariärist endale saia või leiva, kuid maksab lisaks veel ühe eest. See teine päts jääb ootama kedagi, kellel pole parasjagu võimalik seda endale lubada.
Mulle meeldib selle mõtte juures kõige rohkem see, et seal ei ole häbi. Ei ole tunnet, et jääd nüüd kellelegi midagi võlgu. See on lihtsalt vaikne arusaam, et inimesed hoiavad üksteist. See, kes täna saab abi, aitab homme võib-olla kedagi teist hoopis teisel viisil edasi.
Meil kõigil on oskusi, mida keegi teine vajab.
Keegi oskab suurepäraselt torusid parandada.
Kellegi kirg on keerulised tabelid ja numbrianalüütika.
Keegi oskab imeilusalt lilli kimpu sättida.
Me ei pea kõike ise oskama ja tegema.
Kui me keeldume abi vastu võtmast, siis ei anna me teisele inimesele võimalust kogeda andmisrõõmu, mida tunneme ise teisi aidates.
Ja ma mõtlen, kui palju kergem oleks elu, kui me ei peaks kogu aeg tõestama, et saame kõigega üksi hakkama.
Sest võib-olla ei olegi asi selles, et me ei saa üksi hakkama.
Me saame küll.
Aga äkki me lihtsalt ei pea.
