Sa võtad õhtul kingad jalast, paned telefoni hääletu peale ja istud lõpuks köögilaua taha. Korter on vaikne. Kusagil undab nõudepesumasin.
Su hääl on ikka rahulik ja kontrollitud. Sa vastad küsimustele nagu koosolekul. Sa kuulad, aga poole tähelepanuga, nagu otsiksid alateadlikult jälle mingit lahendust. Isegi vaikuses oled sa valmis reageerima.
Su keha on koju jõudnud, aga sina ise mitte.
Meil kõigil on rollid. Töö juures üks, kodus teine, suhetes kolmas.
Rollid on nagu nähtamatud riided meie garderoobis. Me tõmbame need hommikul selga, et sobida päeva ja olukordadesse, kuhu astume.
Aga vahel juhtub midagi märkamatut.
Mõnikord ei jää roll enam lihtsalt rolliks, vaid saab tasapisi osa sinust.
Alguses tundub see isegi hea. Sa oled tubli. Usaldusväärne. See inimene, kes saab hakkama. See, kes ei lagune raskuse all koost. See, kes mõistab. See, kelle peale võib alati kindel olla.
Ja mingil hetkel sa ei mängi seda osa enam teadlikult. Sa lihtsalt oledki see.
Kõrvalt vaadates näib kõik korras. Meilidele vastatakse. Arved saavad makstud. Sünnipäevad on meeles peetud. Suhted püsivad stabiilsed. Mitte miski ei põle.
Ainult sina ise hõõgud.
Nagu kannaksid riideid, mis on küll puhtad ja triigitud, aga milles ei ole enam päriselt mugav olla.
Sa elad elu, mis kunagi sobis sulle ideaalselt, aga millest oled tänaseks vaikselt välja kasvanud.
Me oleme nii harjunud oma siltidega. Tubli töötaja. Rahuliku närviga kannataja. Kõigega hakkama saav ema. Inimene, kes alati mõistab.
Rollis olemine on mugav, sest seal ei pea sa päriselt kohal olema. Sa ei pea küsima, mida sina tunned või vajad. Sa täidad lihtsalt osa, mida maailm sinult ootab.
Ja ausalt öeldes see töötabki.
Vähemalt mõnda aega.
Aga sellel mugavusel on hind. Ja see hind on sinu elujõud.
Me kulutame tohutult energiat, et mahtuda raamidesse, mis on meile ammu kitsaks jäänud. Nagu prooviksime end iga päev uuesti suruda vanadesse lemmikkingadesse. Need võivad väljast veel ilusad välja näha, olla korralikult hooldatud, tuttavad, isegi armsad, aga kõndida on valus. Nahk soonib. Varbad on krampis. Ja iga samm nõuab rohkem pingutust, kui keegi kõrvalt arvata oskaks.
Kõige ohtlikum on see, et sa harjud lõpuks isegi selle valuga ära.
Sa harjud olema see, kes alati jõuab. See, kes ei vaja midagi. See, kes lükkab enda edasi „siis, kui aega tekib”.
Kuni ühel päeval avastad, et tead peast oma kohustuste nimekirja, aga ei mäleta enam, mis pani su silmad viimati päriselt särama. Mitte publiku ees, mitte kiituse pärast, mitte selleks, et tõestada oma väärtust, vaid lihtsalt sellepärast, et sul oli hea olla.
Ja võib-olla kõige raskem hetk saabub siis, kui jääd korraks täiesti üksi. Ilma ülesannete, müra ja teiste ootusteta.
Ja sa märkad, et sa ei tea enam päriselt, kes sa oled ilma oma rollideta.
See on ebamugav küsimus.
Sest mingil hetkel ei ole enam küsimus selles, kelleks sa võiksid saada, vaid selles, kas sa julged lõpuks olla see, kes sa tegelikult juba oled.
