„Ma pole lihtsalt selline inimene“ kõlab üsna süütu enesetundmisena.
Me kõik ju teame enda kohta üht-teist.
Üksi reisile? Ma pole selline inimene.
Võõrastega juttu alustama? Kindlasti mitte mina.
Ettevõtlus? Mul pole ettevõtluse soolikat.
Kaamera ette rääkima? Pigem suren.
Mõne asja puhul ongi see ilmselt tõsi. Kõigist ei pea saama maailmarändureid, ettevõtjaid ega inimesi, kes võõra seltskonna ukse vahelt sisse astudes tunnevad ennast kohe nagu kala vees.
Enda kohta midagi nii kindlalt ära otsustada on tegelikult üsna mugav.
Sa tunned ennast. Tead, mis sulle sobib, milles sa hea oled ja millistesse olukordadesse pole mõtet ennast toppida.
Mõne sellise teadmise puhul pole meil ainult enam õrna aimugi, kust see üldse pärit on.
Võib-olla olid lapsena seltskonnas vaiksem ja ühel hetkel oli asi otsustatud:
„Tema on meil häbelik.“
Mõne aja pärast pole sa enam laps, kes vajab võõrastega harjumiseks natuke aega.
Sa oled häbelik inimene.
Võib-olla vastasid kunagi klassi ees valesti, kõik naersid ja sellest piisas, et avalik esinemine järgmised kakskümmend aastat sinu hobide nimekirja ei kuuluks.
Mõnikord piisab üllatavalt vähesest, et enda kohta üsna suur järeldus teha.
Kõige kavalam on see, et pärast ei tundu see enam järeldusena.
See tundub enesetundmisena.
Kui tead enda kohta, et oled võõras seltskonnas kohmetu, hoiad ka uute inimestega kohtudes rohkem omaette.
Teised tunduvad omavahel juba tuttavad ja niisama kellegi jutule minna on veidi imelik.
Äkki segad. Äkki pole midagi öelda või ütled hoopis midagi lolli.
Parem siis natuke oodata ja vaadata, mis saab.
Küll keegi tuleb ise rääkima.
Ainult et keegi ei tule.
Õhtu lõpuks pole sa peaaegu kellegagi rääkinud ja saad jälle kinnitust, et uute inimestega suhtlemine pole lihtsalt sinu teema.
See, et veetsid suure osa ajast telefonis ja lõpetasid paar tekkinud vestlust enne, kui need õieti alata jõudsid, ei lähe arvesse.
Tõendid on kogutud.
Ma pole lihtsalt selline inimene.
Meile tundub, et teeme valikuid selle järgi, millised inimesed me oleme.
Ma olen häbelik, seega ei lähe võõrastega rääkima.
Ma pole ettevõtja tüüpi, seega ei hakka oma ideega midagi tegema.
Ma ei ole julge inimene, seega ei lähe üksi reisile.
Vähemalt mõnikord võib asi käia ka teistpidi.
Sa ei lähe võõrastega rääkima ja jäädki inimeseks, kes tunneb ennast võõras seltskonnas ebakindlalt.
Sa ei proovi oma ideega midagi teha ega saagi teada, kuidas ettevõtlus sulle tegelikult sobiks.
Sa ei lähe üksi reisile ja kümme aastat hiljem tead endiselt täiesti kindlalt, et sina pole inimene, kes üksi reisib.
Mõni asi, mida me enda iseloomuks peame, võib olla tekkinud lihtsalt sellest, et oleme väga kaua ühtemoodi käitunud.
See ei tähenda, et kõik, mida enda kohta tead, tuleks nüüd kahtluse alla seada.
Kui sulle ei meeldi avalik esinemine, ei pea sa TED Talki pidama ainult selleks, et universumile midagi tõestada.
Mõni asi ei meeldigi. Mõni ei sobi. Mõnda ei taha.
„Ma ei taha“ ja „mina pole selline inimene“ pole siiski päris sama asi.
Esimene jätab valiku sinu kätte.
Teine teeb valiku üsna sageli sinu eest.
Võib-olla tasubki mõnikord enda kohta midagi väga kindlalt teades küsida:
Kas ma teen seda sellepärast, et olen selline inimene?
Või olen ma selline inimene sellepärast, et olen seda nii kaua teinud?
