„Ole lihtsalt sina ise.“
Kõlab hästi.
Umbes seni, kuni sa päriselt seda tegema hakkad.
Sest „ole sina ise“ on tore nõuanne juhul, kui see sina teistele enam-vähem sobib.
Ole enesekindel, aga ära arva endast liiga palju. Ütle, mida mõtled, aga soovitavalt nii, et keegi ei solvuks. Tee seda, mida tahad, aga võiksid siiski teha midagi mõistlikku.
Teiste arvamusest ei peaks muidugi üldse hoolima.
Lihtsalt palun käitu nii, et meil poleks sinu pärast piinlik.
Ühesõnaga, ole sina ise, aga võimalikult mugavas versioonis.
Selle õppimine ei võta tavaliselt kuigi kaua aega.
Mõnes seltskonnas räägime rohkem, teises jätame osa asju enda teada. Mõne inimese kõrval tõmbame ennast natuke väiksemaks ja mõnele ei räägi oma suurematest plaanidest, sest juba tead seda nägu, mis talle ette tuleb.
Vahel ütleme „jah“, kuigi mõtleme „ei“, sest paar tundi enda peale pahane olla tundub lihtsam kui vaadata, kuidas keegi teine meie peale pahaseks saab.
Mingil määral on see täiesti normaalne.
Inimesed kohandavadki ennast üksteisega. Päris keeruline oleks koos elada, kui keegi teistega üldse ei arvestaks.
Keerulisemaks läheb siis, kui kohandamisest saab nii tavaline asi, et me ei pane seda enam tähelegi.
Selleks pole isegi vaja, et keegi meile midagi ütleks.
Äkki ema arvab, et olen aru kaotanud.
Sõbrad ei saa nagunii aru.
Mida inimesed ütlevad?
Äkki keegi solvub?
Mõnikord piisab täiesti kujuteldavast reaktsioonist, et oma mõte ise ära matta.
Keegi pole veel midagi öelnud.
Sa pole võib-olla kellelegi rääkinudki.
Enda peas oled juba näinud ära ema näoilme, sõprade vaikuse ja vähemalt ühe inimese, kes küsib, kas sa oled ikka selle korralikult läbi mõelnud.
Ning asi jääbki tegemata.
Mõne aja pärast pole teisi inimesi enam isegi kohale vaja.
Oskad juba ise üsna hästi arvata, mida nad arvaksid.
Nii võibki sul ühel hetkel olla täiesti korralik elu.
Töö, mida on mõistlik teha. Valikud, mida on lihtne põhjendada. Käitumine, mille kohta pole kellelgi eriti midagi halba öelda.
Kõik on justkui korras.
Ainult et sina ise ei tunne ennast selles päris koduselt.
„Ole sina ise“ kõlab T-särgile trükituna päris hästi.
Kui hakkad mõnes asjas päriselt enda järgi otsustama, juhtub üsna tüütu asi: teistel inimestel on sellest endiselt oma arvamus.
Mõnele ei meeldi, et sa enam alati „jah“ ei ütle. Keegi peab su uut piiri egoistlikuks ja keegi teine arvab, et sinu järgmine eluvalik on täielik rumalus.
Vahel võib neil isegi õigus olla.
Enda moodi olemine ei tähenda, et iga sinu otsus muutub automaatselt heaks lihtsalt sellepärast, et see oli sinu enda otsus.
Kui käitud teistega halvasti, pole see autentsus. Sa oled lihtsalt ebameeldiv inimene.
Küsimus polegi selles, kuidas lõpetada teiste arvamusest hoolimine.
Ilmselt ei lõpeta.
Meile lähevad teised inimesed korda ja koos sellega läheb vahel korda ka see, mida nad meist arvavad.
Palju huvitavam on märgata, kui suure otsustusõiguse me nende arvamusele anname.
Teistega arvestamise ja teiste järgi elamise vahel on siiski päris suur vahe.
Esimene kuulub teiste inimestega koos elamise juurde.
Teise puhul võib ühel hetkel juhtuda, et kõik teised on sinu eluga üsna rahul.
Ainult sina oled sinna kuidagi ära kadunud.
