Oled 15 kilo alla võtnud.
Selleks kulus seitse kuud, üsna palju tahtejõudu ja ilmselt rohkem kodujuustu, kui üks inimene vabatahtlikult sööma peaks.
Sa oled täpselt seal, kuhu tahtsid jõuda.
Viie aasta jooksul võtad 15 kilo tagasi.
See tundub natuke arusaamatu.
Sa ju ei unustanud vahepeal ära, kuidas kaalust alla võtta. Veel vähem otsustasid ühel hommikul, et tead mis, tahaks jälle paks olla.
Loomulikult pole kaal ainult peas kinni. Oma osa mängivad keha, keskkond, harjumused ja terve hulk muid asju.
Aga üks huvitav osa sellest loost toimub ikkagi seal, kuidas sa iseendast mõtled ja oma käitumist tõlgendad.
Oletame, et oled suurema osa elust olnud inimene, kes „peab kaalust alla võtma“.
Sellega käib kaasas päris korralik ports teadmisi enda kohta.
Mina lähen kergesti paksuks.
Mina ei suuda magusale ei öelda.
Mina olen see, kes võtab pärast dieeti kõik tagasi.
Mina pole kunagi olnud sportlik.
Minul pole sellist keha.
Kõige kavalam on see, et need ei tundu eriti uskumustena.
Kui oled kakskümmend aastat endast niimoodi mõelnud ja elu on sellele piisavalt kinnitust andnud, tunduvad need üsna kindlate faktidena.
Siis võtad 15 kilo alla.
Kaalunumber muutub.
Aga kas muutub ka see, mida sa enda kohta tead?
Kui oled enda peas endiselt inimene, kes „läheb kergesti paksuks“, pole kaks lisakilo enam lihtsalt kaks lisakilo.
Need on tõend.
No näed.
Teadsin.
Kui sööd nädal aega kehvemini, pole see lihtsalt kehvem nädal.
No muidugi.
Jälle mina.
Ja siit võibki hakata juhtuma midagi, millel pole enam kuigi palju pistmist selle ühe kehva nädalaga.
Üks asi on süüa seitse päeva rohkem, kui plaanisid.
Hoopis teine asi on teha sellest järeldus enda kohta.
Esimesel juhul juhtus midagi.
Teisel juhul tõestasid sa enda arvates midagi.
Et sa ei suuda.
Et sinuga läheb alati nii.
Et oli ainult aja küsimus, millal kõik tagasi tuleb.
Ja kui sa juba „tead“, kuidas see lugu lõpeb, hakkavad järgmised valikud kuidagi selle teadmisega sobima.
Mitte sellepärast, et tahaksid oma vana peegelpilti tagasi.
Sa ei taha.
Iga väike tagasilöök sobib lihtsalt liiga hästi looga, mida oled enda kohta aastaid rääkinud.
Võib-olla ongi siin kaalulanguse juures üks asi, millele pööratakse palju vähem tähelepanu kui kaloritele, sammudele ja sellele, kas kartul on nüüd hea või halb.
Mis juhtub sinu peas siis, kui sa ei tee kõike õigesti?
Kaalust alla võttes on päris lihtne endast hästi arvata, kui kaal langeb.
Hoopis teine lugu on siis, kui ei lange.
Kui kaks kilo tuleb tagasi.
Kui trenn jääb vahele.
Kui ühest koogitükist saab kolm.
Just nendel hetkedel võib vana ettekujutus endast palju kõvemini välja paista kui ükskõik milline number kaalul.
Ja võib-olla ei peagi lahendus olema see, et hakkad endale peegli ees kinnitama, et „mina olen nüüd sale inimene“.
Äkki piisab sellest, et sa ei tee enam igast kõrvalekaldest tõendit vana enda kasuks.
Kaks lisakilo võivad tähendada, et võtsid kaks kilo juurde.
Vahele jäänud trenn võib tähendada, et trenn jäi vahele.
Nädal, mil sõid rohkem, võib tähendada, et sõid nädal aega rohkem.
Need ei pea iga kord vastama küsimusele, milline inimene sa oled.
Ja see muudab päris palju, sest siis pole sul vaja pärast iga tagasilööki tõestada, et seekord saad hakkama.
Sa ei ole jälle alguses.
Sa ei kukkunud läbi.
Sa ei saanud teada midagi uut oma iseloomu kohta.
Midagi läks lihtsalt vahepeal teisiti, kui plaanisid.
Me räägime kaalulangusest tavaliselt kilogrammides.
Aga võib-olla on üks päris suur muutus hoopis see, kui kaal ei pea enam kogu aeg sulle ütlema, kes sa oled.
Siis ei ole küsimus enam:
„Mida see number minu kohta ütleb?“
Vaid:
„Kas see, mida ma praegu teen, sobib selle eluga, mida ma tahan elada?“
