Kunagi tundus töö mõte üsna lihtne.
Teed midagi ära ja saad selle eest raha.
Nüüd võiks töö ideaalis veel arendada ja inspireerida, pakkuda eneseteostust, sobida sinu väärtustega ning anda piisavalt vabadust. Kõige parem oleks muidugi, kui pühapäeva õhtul tekiks tunne, et issand, juba homme saan jälle tööle.
Latt on vahepeal päris kõrgele läinud.
Võib-olla ongi meil sellepärast vahel raske aru saada, kas meie tööga on midagi valesti või ootame sellelt lihtsalt liiga palju.
Tööga võib olla natuke nagu pika suhtega.
Alguses on kõik päris põnev. Uued inimesed, uued ülesanded ja tunne, et lõpuks liigub elu kuhugi. Mõne aasta pärast tead juba täpselt, milline meil võib rahulikult homseni oodata ja millise pealkirjaga kiri tähendab, et nüüd on kellelgi kibe kiire.
See ei tähenda tingimata, et peaks lahku minema.
Kõik tööd ei pea olema elu armastus.
Mõni töö võib olla lihtsalt täiesti normaalne töö. Selline, mis maksab arved, jätab õhtud vabaks ja võimaldab teha ülejäänud elus asju, mis sulle päriselt olulised on.
Selles pole midagi vähem väärtuslikku.
Keerulisemaks läheb asi siis, kui töölt ei oodata enam ainult palka, vaid sinna on vaikselt kolinud ka suur osa sellest, mida me enda kohta usume.
Kui mul läheb tööl hästi, olen edukas.
Kui mind vajatakse, olen oluline.
Kui teenin palju, olen midagi väärt.
Kui jõuan rohkem kui teised, olen tubli.
Sellisel juhul pole üks kehv tööpäev enam lihtsalt kehv tööpäev.
Kriitika ei käi enam ainult töö kohta, vaid tundub kuidagi kahtlaselt isiklik. Ebaõnnestunud projekt ei tähenda enam ainult seda, et projekt läks pekki. Korraks võib tunduda, et äkki läksid sina ka.
Töö on selles mõttes päris salakaval koht, kuhu oma väärtust hoiule panna.
Sest töö annab sulle üsna regulaarselt kinnitust, et oled midagi väärt: palk, kiitus, tulemused, kliendid, ametinimetus, järgmine saavutus.
Kuni ühel päeval enam ei anna.
Klient läheb ära. Sind ei edutata. Ettevõttel läheb halvasti. Keegi teine osutub valituks. Sind koondatakse. Jääd mõneks ajaks töölt kõrvale.
Või juhtub midagi veel segasemat – saad ise aru, et sa ei taha enam teha seda, milles oled aastaid väga hea olnud.
Ja siis võib ametinimetuse või saavutuse kadumisega kaduda korraks ka vastus küsimusele, kes sa üldse oled.
Kui oled aastaid harjunud mõtlema endast läbi selle, mida sa teed, kui palju teenid või kui hästi sul läheb, siis pole töö muutumine ainult karjäärimuutus.
See võib olla päris korralik identiteedikriis.
Siis polegi kõige ebamugavam küsimus enam see, kas sulle su töö meeldib.
Palju ebamugavam küsimus on:
Kes sa oled siis, kui sa parasjagu midagi ei saavuta?
Äkki ei peagi töö sulle kogu aeg tõestama, et oled edukas, vajalik või piisavalt hea.
Võib-olla võiks töö olla lihtsalt üks osa sinu elust. Vahel väga oluline osa, vahel vähem oluline.
Siis muutuvad ka valikud kuidagi vabamaks.
Sa võid loobuda tööst, milles oled väga hea, sest sa lihtsalt ei taha seda enam teha. Võid proovida midagi uut ja olla selles mõnda aega täiesti keskpärane. Võid teenida vähem. Võid mitte tahta juhiks saada. Võid teha vea, ilma et sellest peaks kohe saama järeldus sinu enda kohta.
Ja muidugi võib edutamise üle rõõmustada. Hea tulemuse üle uhke olla. Rohkem teenida ja seda nautida.
Lihtsalt ükski neist ei pea sind inimesena suuremaks tegema, sest siis ei tee nende puudumine sind ka väiksemaks.
Ja võib-olla ongi üks päris hea koht, kuhu tööga jõuda, see, kus sa ei küsi enam:
„Mida see töö minu kohta ütleb?“
Vaid: „Kas see töö sobib selle eluga, mida ma tahan elada?“
