Kui inimene on kurb, tahaksime teda lohutada. Kui ta kardab, tahaksime teda rahustada. Kui ta on vihane, tahaksime tavaliselt, et ta rahuneks maha.
Eriti kiiresti tekib see soov siis, kui ta on vihane meie peale.
„Ära ärritu.“ „Pole mõtet vihastada.“ „Rahune nüüd maha.“
Suurepärased nõuanded inimesele, kes on vihane. Ajalugu ei tea ilmselt ühtegi juhtumit, kus „rahune maha“ oleks kellegi päriselt maha rahustanud.
Vihaga on meil lihtsalt keeruline olla. Nii enda kui ka teiste omaga.
Vihasena tõstame häält ja ütleme vahel asju, mida viis minutit hiljem tahaks võimalusel toast kokku korjata ja tagasi suhu toppida. Pole siis ime, et viha on saanud üsna halva maine.
Hea inimene ei vihasta, täiskasvanud inimene kontrollib oma emotsioone ja mõistlik inimene ei lähe iga asja peale endast välja.
Mõni meist muutub selles lausa nii osavaks, et ei nimeta oma viha enam vihaks. Me oleme lihtsalt natuke pettunud. Või häiritud. Või väsinud.
Vahel on meil lihtsalt kõrini sellest, et kõik inimesed on idioodid.
Viha ei kao siiski sellepärast ära, et talle viisakam nimi panna.
Vahel oleme vihased täiesti arusaadaval põhjusel. Keegi käitus halvasti, läks üle meie piiri või tegi midagi, mis meile ei sobinud.
Alati ei ütle me seda kohe välja. Mõnikord ei taha tüli teha, mõnikord püüame olla mõistvad ja mõnikord tundub asi lihtsalt liiga väike, et sellest mingit suurt numbrit teha.
Nii ütlemegi endale, et pole hullu.
Sind häirib miski, aga jätad ütlemata. Järgmine kord häirib jälle, kuid praegu pole õige hetk. Kolmanda asja puhul ei viitsi enam teemat üles võtta, sest sellest tuleks nagunii mingi jama.
Kõik on endiselt täiesti korras.
Kuni ühel õhtul jätab keegi märja rätiku voodile.
Tavaliselt oleks see lihtsalt märg rätik. Seekord vaatad seda aga sellise tundega, nagu oleks keegi selle sinna jätnud spetsiaalselt selleks, et sinu viimast närvi isiklikult testida.
Ühtäkki pole asi enam ainult rätikus. Meelde tulevad ka kõik need korrad, kui tundsid, et sind ei kuulata, ei tahtnud tüli teha või ütlesid „pole hullu“, kuigi tegelikult oli.
Viha tuleb vahel välja seal, kus saab, mitte seal, kus alguse sai.
See ei tähenda, et iga suurema vihastamise taga peab tingimata peituma midagi sügavat.
Vahel on asi tõesti rätikus.
Keegi jättis märja rätiku voodile, sa olid väsinud ja see ajaski närvi. Iga tunnet ei pea hakkama mööda minevikku taga ajama, kuni jõuad kolmeaastasena liivakastis kaotatud kollase kühvlini.
Vahel tasub siiski enne, kui hakkad ennast võimalikult kiiresti maha rahustama, korraks vaadata, kust see viha tuli.
Võib-olla läks keegi üle sinu piiri või nõustusid jälle millegagi, millega tegelikult nõus ei olnud. Võib-olla sind ei kuulatud. Võib-olla said hoopis haiget ja vihane olla on praegu lihtsam kui seda tunnistada.
Eesmärk ei ole õppida mitte kunagi vihastama.
Vahel tasub hoopis märgata, kas viha tuli päriselt sellest, mis just juhtus, või on sinna vahepeal veel midagi kogunenud.
Mõnikord on märg rätik lihtsalt märg rätik.
Mõnikord on see viimane „pole hullu“ päris pika rea lõpus.
